Kultuuritust pole olemas.

Kultuur on meie ümber. Kõikjal ja kõiges. Kultuuritust pole olemas. Miks?

Millest moodustub kultuur? Sootsiumi omavahel kokku lepitud kirjutamata ja kirjalikest reeglitest. Nendest reeglitest kinnipidamise kohustuse võtab isik, kes soovib sootsiumisse kuuluda. Kui isik seda ei tee, aga soovib saada sootsiumi hüvesid, siis mõnedes kultuurides on lõimumata elamine lubatud, mõnedes teps mitte. Erinevad sootsiumid moodustuvad perekonna, sugulaskonna, sõpruskonna, koolikaaslaste, trennikaaslaste, töökaaslaste, rahvuse jne. põhjal. Igal sootsiumil on enda kultuurireeglistik. Mida rohkem on -konnas liikmeid, seda rohkem tuleb hakata reegleid üles kirjutama, sest kõik ei saa kõigest samamoodi aru. Kõige kirjapanemine on samas võimatu.
Miks siis pole olemas kultuuritust?
Erinevad sootsiumid tekivad, arenevad, stagneeruvad, surevad erinevalt. Nii kokku lepitud kirjutamata reeglitelt, elukaare pikkuselt ja kiiruselt, kui ka liikmete arvu kasvult, kahanemiselt ja stabiilsuselt. Igat sootsiumit hoiab koos ühine, ainult sellele sootsiumile omistatavate reeglite kogumikul põhinev kultuur.
Teise kultuuri kandja kipub pea alati temast liiga palju erinevat kultuuri hoopis kultuurituseks pidama, sest selle sisemised reeglid on konfliktis arvustaja omadega. Igale kultuurile on omane ellujäämisinstinkt, millest tulenevalt surutakse ennast peale teistsugustele kultuuridele. Kultuuri ellujäämisinstinkti üks väljendusi on lõimimine. Ennast valitsevateks pidavatel kultuuridel on lõimimissurve suurem ja mõnedel puudub ta üldse. Neist võime suuresti lugeda  ainult ajalooraamatutest. Kui sealtki. Lõimimine on ka kultuuridel erinevalt kavandatud. Sügavama ajalooga kultuuridel on lõimimine ehk ajupesu pika-ajalisem, süstemaatilisem ja alati pehmem. Madalama ajalooga kultuuridel vägivaldsem. Kultuuridel on ühisosasid. Eri kultuuridel erinevaid. Nende ühisosade leidmine võimaldab kultuuride omavahelist suhtlemist. Mõnede ainuke ühisosa on sõja abil vallutamine. Siis nad omavahel taplevadki. Mõnede kultuuride ühisosa on teineteise vaimse taseme tõstmine läbi teatri-, filmi-, teadusevahetuse. Siis nad saavutavadki sünergia, mis on suurem eraldi arenedes saavutatust.

Prügisorteerimise alustamine ahela õigest otsast.

Praegune prügi sorteerimise olukord on segane ja aina segasemaks läheb.

Kuni ei piirata pakenditootjate poolset pakendikakofoonia lisandumist, seni ei ole võimalik ka sorteerimist kontrolli alla saada.
See on fakt, sest üks loll tootja jõuab 100 korda rohkem eri materjalidest pakendeid välja mõelda ja ringlusse lasta, kui 100 tarka prügisorteerimise logistikut jõuavad hallata.

Nagu igasuguse toote tegemisega on disainis läbi lastud viga planeerimises 10x kulukam parandada ja 100x kulukam tooteprotsessi käigus parandada.

Alustame pakendite planeerimisest.
Riiklikult 4 piirangut:

1. Klaastaara 100% taaskasutatav pandipakend. Ei mingit ühekordset klaasi, kaasa arvatud apteegi tabletipurgid.
2. Plastik on ainult tööstuslikust kanepist toodetud. Naturaalne kanepiplasttaara laguneb looduses 80-ne päeva jooksul.
3. Igasugune naftapõhine plast on 100% keelatud, k. a. lamineeritud papp. (See on näiteks tetrapaki materjal.)
4. Kombineeritud pakendid on keelatud.
Plasttops, teist sorti plastlusikaga, õhukindlust hoidva kolmandat tüüpi kile või alumiiniumpaberiga, kaetuna neljandat sorti plastist kaanega ja ümbritsetuna lamineeritud papist trükisega.

Kui need neli punkti koheselt seadustada 2-aastase astmelise juurutamisperioodiga, siis prügisorteerimisprobleem laheneb nagu võluväel.

Kanepiplastist jogurtitops on orgaaniline jääde ja praegune väga levinud "kartulikoorte" kilekotti panduna biojäätme konteinerisse suskamine lõpeb iseenesest.

Lõpetuseks: Kõik uus on hästi unustatud vana.
Mõelgem nõuka-aja pakendite peale. Klaas pandiga korduvkasutatav, alumiinium ja plast olid peagu olematud, selmel kasutati biolagunevat jõupaberit.

Eesti hariduse andmise süsteemi peenhäälestus.

Eesti hariduse andmise süsteemi muutmine Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Postulaatküsimus: Kas loll suudab kedagi targaks õpetada?
Fakt: Taanis ei saa ilma Taani keelt oskamata ka lihtsaimat tööd.

1.
a) alates 2020 tõsta lasteaiaõpetajate palk 3x Eesti keskmiseks.
b) alates 2022 tõsta põhikooliõpetajate palk 3x Eesti keskmiseks.
c) alates 2024 tõsta kutsekooli- ja gümnaasiumiõpetajate palk 3x Eesti keskmiseks.
d) alates 2025 tõsta ülikoolide õppejõudude palk 3x Eesti keskmiseks.

2.
a) alates 2020 muuta kõik lasteaiad ainult eestikeelseks.
b) alates 2022 muuta kõik põhikoolid ainult eestikeelseks.
c) alates 2024 muuta kõik kutsekoolid ja gümnaasiumid  ainult eestikeelseks.
d) Ülikoolid vajavad erilahendust.

3.
alates 2021 muuta gümnaasiumi sissepääsu lävendiks põhikooli lõputunnistuse keskmine hinne <4 font="">
alates 2021 saavad kõik kes on alla selle minna kutsekooli või tasulisele gümnaasiumikohale.
alates 2020 tellib riik kutse- ja ülikoolidest enda vajaduse kohaselt spetsialiste. Esimesed saab kutsekatest kätte 2023 ja ülikoolidest 2025
Tellimuse alusel lõpetanud spetsialistid suunatakse tööle vastavalt tellimusele ja nad on kohustatud 5 aastase tööga teenima tasa enda õpetamiskulud.
alates 2020 saavad ettevõtted tellida endale spetsialiste, kes suunatakse nende juurde pärast lõpetamist.
Ettevõte maksab spetsialisti koolituse riigile tagasi suunamise 5 aasta jooksul.
Igal noorel on ülejäävatele vabadele kohtadele saada tasulisse õppesse, kui ta sooritab edukalt sisseastumiseksamid.
Tasulisel kohal õppiv noor kukub välja, kui ta ei õpi vastavalt nõudmistele.
Riikliku või ettevõtte tellimuse alusel õppiv noor maksab välja kukkudes tema peale raisatud koolitusraha kinni.
Sama kehtib kutsekoolides.

Mis selle muutusega laheneb?

1. Paljud noored tahavad saada õpetajaks, mitte ainult õhinapõhised, sünnilt pedagoogid ja lollid.
Paljud targad noored, kes praegu valivad parema palga nimel erasektori, valivad õpetaja, õppejõu karjääri.

2. Väheneb keelepõhine eristatus Eesti ühiskonnas ja 3 põlvkonna möödudes on toimunud assimileerumine.

3. Riik ei maksa kinni noorte tühikoolitust erialadel, millel töö saamine on äärmiselt ebatõenäoline.
Ei toodeta juurde kõrgharidusega kassapidajaid ja koristajaid.
Haridusse kaasatakse erasektori raha.

Miks peab seda tegema kohe?
Seda oleks pidanud tegema juba aastal 1992. Me oleme kaotanud ühe põlvkonna.
Kui koolihariduse ainult eestikeelseks muutmine oleks toimunud 1992, siis oleks olemata pronksiöö ja idanaabril oleks kordades vähem võimalust ajusid pesta. Samuti ei etleks ega oleks kunagi etelnud Jana Toomi ja Lõssenko taolised figuurid.

Lennupiletid kilogrammi alusel.

Lennufirmad peaks müüma pileteid ehk istekohti kilode kaupa.
Võtma aluseks reisijate + pagasi senise keskmise kaalu ja jagama ta reisijate arvuga.
Nii selgub, kui palju üks reisija keskmiselt "kaalub" ja sellest kogusest keskmise pagasi kaalu lahutades tuleneb, et ühele reisijale eraldatakse tasuta näiteks 70kg.
Iga ülekilo eest tuleb maksta, kuni näiteks 40kg ülekiloni. 
Kalkuleerides saab pere 100kg isa, 70kg ema ja 2x20kg last 70kg eest tasuta pagasit kaasa võtta.
Mõni üksi reisiv ülekaaluline peaks endale kaks piletit ostma, sest 150kg ei mahu ühe pileti sisse.
Piirid on laest võetud, sest puudub ligipääs igasugusele statistikale, samas tean, et lennufirmadel on see olemas.

Kestliku Eesti ühiskond

Postulaat: MINEVIK on faktide kogumik. AJALUGU on minevikufaktide tõlgendus.

Kui kellelgi on viiteid uurimuslikule doktoritööle, milles räägitakse 13-18. sajandi Eesti talu majan­dusmudelist, siis palun sellest mulle teada anda.

Ilukirjandusele tuginedes vaid aiman, milline see olla võis.

Eelnimetet aimduse põhjalt seon mineviku tulevikuga.

Kindlasti on praegune sisult sotsialistlik ja tugisüsteemidele üles ehitatud heaoluühiskond talukeskse majandusmudeli kaugele saatnud ja iganenuks kuulutanud. Kapitalistlike arengutendentsi­de jätkumisel, kus vend võib vennale hundiks saada ja lapsed annavad vanemaid kohtusse, pole käesolev ühiskonnakord jätkusuutlik.

Eeldus 1: Raha ei mõõda enam midagi, sest teda on võimatu taadelda.

Raha üldise väärtusekvivalendina ei ole ise enam väärtus, kuna teda saab trükikojas piiramatult juurde trükkida. Tal puudub etalon Sèvres.

Sellest tulenevalt on näitab ta vaid võimu kontsentratsiooni.

Raha valikulise, piiratud jagamisega orjastatakse enamus ühiskonna liikmetest ja ostetakse ja müüakse võimu, armastust, sõprust, mida iganes.

Eeldus 2: Vastutamatus enda tegude tagajärgede eest.

Kooli- ja lasteaiasüsteemist alates õpetatakse meid vastutust ära andma. Seda teevad nii vanemad, kui õpetajad, nii ametnikud, kui erasektor, nii juhid, kui alluvad. Gümnaasiumi lõppedes tundub loomulik, et inimene enamuses enda otsuseid ei tee ja ka nende eest, mida ta teeb, ei vastuta.

Seetõttu ei maksa imestada, et enamus soovib saada võimalikult suure süsteemi mutrikesteks, kes teevad, aga tagajärgede eest vastutab või siiski pigem ei vastuta süsteem.

Väide: Terve, usaldusel põhinev ühiskond saab koosneda vaid iseseisvatest, vastutusteadlikest ja -tundlikest indiviididest, kes tegutsevad põhimõttel, et lubadus ja selle pidamine on püha.

Kuidas jõuda Eestis vastutustundlike liikmetega ühiskonnani?

Lihtne vastus: Ise teen ja ise vastutan.

Sellest aksioomist kõrvalekaldumatult lähtudes saab üles ehitada terve ühiskonna.

Parim viis ensele täieliku vastutuse võtmiseks on iga inimese personaalne osaühing.

Seega, iga täisealine on ise enda ettevõtja.

Loomulikult tuleb juba lasteaiast saati inimesi selleks ette valmistada ja kasvatada.

Nõuka-ajal kooli läbinud teadsid, et kui Sa ei osanud, said kahe ja klassi kordama jäämise oht oli tõeline. Miks see nüüd enam nii pole. Põhjus peitub õpilase pealt makstavas pearahas. Edasised mõttearendused jätan lugejale.

Miks on personaalne osaühing hea?

Sissejuhatuseks kirjeldan praegust olukorda, kus vastutus on ära võetud / antud.

Lasteaeda minekul annavad lapsevanemad enda lapse võõraste inimeste kollektiivsesse kasvatusse. Mitte ükski neist kasvatajatest/õpetajatest eraldi, ega ka kõik koos ei vastuta selle eest, milleni laps lasteaia lõpuks kasvatatakse. Tänu nende säilinud vastutustundlikkusele saab laps enamasti edasiseks oravarattas jooksmiseks vajaliku aluspõhja, kui juba ka teadmise, et ta ei pea ise kõige eest vastutama.

Lapsena ei peagi kõige eest vastutama, samas on vale õpetada, et normaalne on vastutusest täielikult loobumine.

Koolis jätkub sama süvendatult. Kui mahud kasti, ehk õpid hästi, käitud normaalselt, veel parem oled aktiivne ka klassiväliselt, allud õpetajatele ja kooli reeglitele vastuvaidlematult, siis Sa ei pea tagajärgede eest vastutama. Vastutamise kohustus tekib lapsel ja lapse vanematel hetkel, kui on mingi allumatus, vastuhakk, probleem, teisisõnu kui ei mahu kasti. Siis veeretab kool vastutuse vanematele, kes pole sellega harjunud, sest kool deklareeris, et tema kasvatab, koolitab, õpetab, teisisõnu mahutab kasti, paneb silmaklapid pähe ja seab nägemise fookuse.

Sama mudel jätkub palgatööle minnes. Tööandja annab inimesele töö, ja selle tegemsieks vajalikud vahendid ning keskkonna. Maksab tema eest kõik maksud. Lisaks veel annab puhkuse ja maksab selle eest. Inimene on vabatahtlikult ära andnud enamuse vastutusest ja ta on kohustatud vastutuse enda, nüüdseks juba oskamatutele õlgadele võtma juhul, kui kaotab töö, teisisõnu kui ta tõstetatakse oravarattast välja. Eriti drastiline on eraisiku vastutuse kaotamine avalikus sektoris või parteiliinis. Seal ei vastuta Sa millegi eest. Isegi enese töö tulemuste või veel vähem nende puudumise eest. Kui mahud ilusti kasti ja ei aja enda kõrvu, nina, silmi üle kasti ääre, siis mitte midagi ei juhtu. Väide põhineb 6 kuu ja 3 päeva pikkusel isiklikul kogemusel.

NIIMOODI EI SAA. SEE POLE KESTLIK.

Kuidas jõuda hästi unustatud vana, teisisõnu uues kuues talumajandusmudelini?

Igale inimesele antakse täisealiseks saamisel isiklik osaühing. E-arveldaja ehk riiklik raama-tupidamissüsteem on juba praegu olemas. (E-arveldaja on alustamise lihtsustamiseks, kuid ise enda eest täielikuks vastutamiseks mittesoovitatav.) Kõik inimese rahalise vastega tegevused käivad läbi selle ühingu. Ta vastutab ise enda elu ja enda edu eest. Ta peab ise läbirääkimisi enda oskuste ja aja müügiks. Müüb enda aega ja oskusi kasvõi kümnele töö pakkujale korraga. Töö kohtade piiramine pole riigi asi.

Tähtis nõue: Töö andja maksab kokku lepitud summa inimese osaühingule ja tema maksab sellelt kõik maksud.

Maksusüsteem on lihtne. Ainult läbipaistvas vees on hea ujuda.

Igakuiselt riigile ühe maksega 25%, mis on praeguse statistilise maksukoormusest 34,1% (2015 seis) madalam, kuid arvestada tuleb ka maksude arvestamisest ja sotsiaaltoetuste süsteemi kadumisest tuleneva lihtsusega. Seega jäävad olemata paljud bürokraatlikud arvutused, kaasa arvatud 2018 aastast rakenduv hüperboolne tulumaksuvabastus.

Süsteem on ühtne kõigile kodanikele ja elamisloa või tööviisa omanikele. Eranditeta. 

Vanglas istudes pead enda ülalpidamiskulud enda osaühinguga täies mahus kinni maksma või jääd võlgu.

Rahandusministeerium jagab saadud 25% protsendi rahad vastavalt riigiasutuste kokkulepetele. Alles jäävad aktsiisi-, käibe- ja tollimaks. Samuti lõivud, sest eriteenuse eest tuleb maksta. Lõivud muutuvad tagasi kulupõhisteks, ega pole pandud riigikassat täitma.

25% maksu eest tagatakse inimesele kõik Euroopa sotsiaalhartas ette nähtud hüved. 

Samuti arstiabi, turvalisus ja vältimatud riiklikud teenused. Turvalisuse tagamine on riigi monopol ja eraturvafirmade poolt praeguseks seadustatud „katusepakkumine” keelatakse.

Samuti võib pensionisüsteemi ülearusena põlema panna. Taludes kandsid pensionäride eest hoolt nooremad põlvkonnad ja pensionärid olid talutöödes aktiivsed vastavalt enda oskustele ja võimekusele. Sellest lähtumegi.

Samuti on iga kodanik riigi aktsiaseltsis osanik ja tal on õigus saadaiga-aastaselt dividende riigile kuuluvate ettevõtete käibest. Kasumit oskab igaüks peita, kuid 20% käibest jagatakse kodanike vahel laiali. See on kodanikupalk, praeguse nimega (mõningatele antav) sotsiaaltoetus.

Kõrvalepõige: Eesti Riigikogu võttis sotsiaalharta vastu mittetäielikult jättes 1999a. jõulukingitusena ratifitseerimata §31 lõige 2, kodanikule eluaseme tagamise riikliku kohustuse. Seega, kõik kodutuks jäänud võiks Eesti riigi Euroopa inimõiguste kohtusse anda, sest riik ei ole võtnud Euroopa sotsiaalhartas ettenähtud kohustusi.

Kuidas jaguneb osalus inimese isiklikus osaühingus?

Täisealiseks saamisel asutatavast osaühingust kuulub 40% lapse vanematele. Pool isale ja pool emale. Lapse 25-aastaseks saamisel väheneb osalus 30% ja 30-seks saamisel 20%. 20% jääb kuni vanemate või lapse surmani. Igakuiselt maksab laps vanematele osalusele vastava protsendi enda sissetulekutest. See tagab vanematele ja vanavanematele pensioni. Nii nagu talus pidasid noored ülal enda vanavanemaid, samamoodi ka tulevase lõimosaühingute süsteemi puhul. Kui noor soovib alustada eraldi ettevõtlusega, siis kõik tema ettevõttete osalused kuuluvad täielikult tema osaühingule.

Kui vanemal on olnud enne laspe täisealiseks saamist elatisraha maksmise võlg, siis kaetakse tema võlg kogu osaluse teisele vanemale üle andmisega. Lihtne. 0,01€ võlg mingil ajahetkel enne lapse täisealiseks saamist on samaväärne kogu osaluse kaotamisega.

Milline on taluühiskonnamudeli kasu?

* Inimene võtab täieliku vastutuse enda majandusliku hakkamasaamise üle.

* Samuti vastutab ta osaliselt enda vanavanemate ja vanemate heaolu eest.

* Vanavanematel ja vanematel on soov kasvatada lapsest kuldmune munev isend juba tema sünnist alates.

* Vanematel on soov korralikult üles kasvatada võimalikult palju lapsi, sest iga lapse pealt saadav tulu on 20% lapse teenistusest. Sellega saab murtud ka Eesti rahva kahanemine.

* Laps suunatakse ettevõtlikuks ja ka laps ise on sellest huvitatud. Näiteks kuue korralikult üles kasvatatud lapsega saab üks vanem "pensioniks" 60% + enda säästud.

* Iga indiviid saab aru, et tema ise on vastutav enda ja oma lähedaste tuleviku eest ning tal puudub võimalus sellest vastutusest karistamatult kõrvale hiilida.

* Iga indiviid näeb, et tema sissetulek sõltub eelkõige temast endast, tema enesemüügi- ja läbirääkimisoskustest.

* Kõik on eraettevõtjad ja nõuavad riigilt võrdväärse partnerina käitumist.

* Igakuine tasu on üks, mingeid tööandja poolseid kompensatsioone ja esinduskulusid või nimetatagu neid kuidas iganes, ei ole.

* Vajaminevate töövahendite ost lepitakse lepingus eraldi kokku. Vastavalt kuuluvad töövahendid ka hankijale. Vastutus nende korrasoleku eest on kasutaja täieliku vastutuse all.

* Pensionisüsteem kaotab mõtte.

* Sotsiaalhoolekande eest tasuvad lapsed.

* Tervishoiule jääb ilmselt rohkem raha ja saab ka hambad riigi kulul (tegelikult ise makstud 25% arvelt) korda.

Milline on kirjeldatud ühiskonnamudeli ajaline teostatavus?

Üks põlvkond ehk 25 aastat. Seda juhul, kui alustatakse pärast 2019 Riigikogu valimisi.

Algus on aeglane, samas mida enam inimesed saavad aru, et nemad vastutavad enda, oma lähedaste ja ka Eesti edu eest, seda vähem talutakse enda kõrval vastutusest kõrvalehoidjaid ja j.o.k.k. spetsialiste.

Mõisa köis enam ei lohise, sest see on kodaniku enda köis.

Riik on kodanike oma.

Eesti olukorra parandamise psühhoajalooline analüüs*

Juudi rahvas oli Egiptuses orjuses. Jumal valis Moosese vabastamaks juudi rahvast orjusest ja viimaks teda läbi kõrbe tõotatud maale. Mooses viis juudi rahva tõotatud maale. Selleks kulus 40 aastat. Kogu selle rännaku jooksul kasvatas Jumal Moosese suu kaudu Juudi rahva moraalset palet. Sellest ka uskumus, et rahvuse moraalse puhastumise aeg on 40 aastat. Võttes seda aksioomina on eestlastel puhastumiseni jäänud veel 25-30 aastat. Ajaarvamise nullpunktiks võtan 80’ndate lõpu, 90’ndate alguse.

Vaatame soomlasi ja nende arengut alates 1918 aastast. Sel ajajoonel asusid mõlemad rahvused (eestlased ja soomlased) samal stardijoonel sarnase minevikupärandi ja tingimustega.

Kuni 40 aastani arenesid eestlased kiiremini, mistõttu olid ka altimad Pätsile kuuletumisel ja palju vaidlusi tekitaval, N.Liidule relvadeta alistumisel. Pärast sõja lõppu aga viidi eestlased tagasi orjusse ja soomlased pääsesid peagi pühale maale. Küll läbi 44 aastal sõlmitud alandava rahulepingu. Selle lepingu tagajärjeks oli 45 aastat finlandiseerumist. Ka sellest üle saamine võtab 40 aastat aega, kuid see on ainult pealispinna osa. Inimsuhete tasandil on Soome jäänud monorahvuslikuks maaks, kus ilma soome keeleta ei saa hakkama. Piiblikohane puhastumine saavutati Soomes pärast reparatsioonide tasumist ja majandusliku tõusu algus umbes kuuekümnendateks aastateks. Pärast seda kuni N.Liidu lagunemiseni oli suhteliselt rahulik kasvuaeg, mille tagajärjel on Soome nüüdseks vähim korrumpeerunud riik maailmas ja ka mitmete teiste kristliku maailma mõistes edu kajastavate edetabelite tipus.

Mis aga toimus Eestis? Pärast nõukogude okupatsiooni algust on järjekindlalt eesti intelligentsi (paremat osa genofondist) hävitatud, või segatud. Tõsi ta on, et 48’ndal aastal Siberist Eestisse küüditatud eestlastega parandati genofondi, aga see nähe oli ühekordne ja ajutine. Järjepidev venestamine kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni on lõhkunud Eestimaa ükskeelse koosluse. Kolmandikule elanikkonnast ei ole emakeeleks eesti keel. Seega olime 90 alguses hullemas seisus kui 20 aastal. Lähtudes aksioomist on meil puhastumiseni jäänud veel 25-30 aastat. Kahjuks peame arvestama palju pikema ajaga, sest Piiblis käsitleti ühe rahvuse, ühe keele, ühtsete tavade ja ühe religiooniga koosluse puhastumist. Pakun, et meil on puhastumise 40 aastase teekonna stardipauk pärast rahvastiku 90% eesti keele oskuse saavutamist. Kui midagi vahele ei tule.

Väidan, et lastes rahvuste integreerumisprotsessidel omasoodu kulgeda, nagu Eesti Valitsus ja Parlament seni on teinud, ei ole ühegi artiklit praegu lugeva inimese silmad puhastumisteekonna lõppu nägemas.

Kuidas seda kaose aega* lühendada kuni 50 aastani praegusest?

Judith Rich Harrise** raamatus „Kasvatuse müüt“ (The Nurture Assumption) esitatud ja tõestatud teooria väitel omandab laps 4-12 eluaasta jooksul oma iseloomu ja käitumistavad 95% ulatuses.

50% tuleneb geenidest, 50% kaaslaste mõjudest. Kodusest kasvatusest sõltub ainult lapse käitumine kodus ja suhtumine oma vanematesse kuni surmani.

Geenid on geenid. Nende toimivuse tõestab Thomas Bouchard*** eraldi kasvanud kaksikute sarnasust katsetades.

Räägime sellest 50%, mida on võimalik muuta.

Ärkveloleku 16 tunnist veedab laps keskmiselt 9 tundi lasteaias/koolis, 2 tundi kodu juures kaaslastega mängides ja 5 tundi koos vanematega.

Pärast 12 eluaastat on võimalik iseloomu muuta ainult traumaatiliste kogemuste kaudu.

Muukeelse elanikkonna integreerimiseks ühe põlvkonna (20 aasta) jooksul tuleb mitteeestikeelsed lapsed alates 3 eluaastast suunata eestikeelsetesse lasteaedadesse ja sealt edasi eestikeelsetesse koolidesse. Ilma eranditeta.

Praeguseks hetkeks 12 aasta vanused ja vanemad inimesed võib rahule jätta. Nende ümber veenmiseks vajalik aja ja raha ressurss on umbes 20 korda suurem kuni 12 aastastele kulutatavast.

Täpsemalt: Osa muukeelsete laste vanematest on juba mõistnud, et tulevik Eestis ilma eesti keele oskuseta on väga raske. Seepärast on otsitud ja leitud võimalusi panna omi võsukesi eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse. Valitsus ja Parlament on seda rõõmuga pealt vaadanud, ega ole pidanud vajalikuks protsessi juhtida. Seda protsessi tuleb suunata, et vähendada kaost.

Muukeelne laps tunneb ennast võõras keskkonnas tõrjutuna ja otsib omasuguse seltsi. Kui venekeelseid lapsi on rühmas neli ja rohkem, siis nad moodustavad omaette rühma, kes suhtlevad vene keeles. Sellise rühma moodustumise vältimiseks peab kasvataja olema eriti hoolas. Esiteks, et muukeelsed lapsed ei tunneks end tõrjutuna ja teiseks, et nad ei hakkaks ainult omavahel suhtlema. Muidugi peab olema peal ka arvukust piirav tegur. 15-20 indiviidi rühmas maksimaalselt neli muukeelset last. Sealt edasi tuleb toetada ja julgustada nende laste vanemaid panema oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Kui on näha, et tegemist on eriti andeka inimesega, siis ka broneerima talle väljaspool konkurssi koha eliitkoolis, vastavalt tema andekusele. Klassides ei tohi olla rohkem kui viis muukeelset last. Kui aga need lapsed on juba läbinud eestikeelse lasteaia, siis võib neid olla ka kuus-seitse, sest keel on selge, eestlaste käitumisharjumused ka. Iseloomu eestistumine on saanud juba tugeva aluspõhja. Loomulikult tuleb lähema kümne aasta jooksul üle minna täielikule eestikeelsele keskharidusele. Ükskeelse keskhariduse nõude Lätist vähem valuliseks kehtestamiseks peab olema tagatud eelkooliaegne suunamine ja ka valikuline suunamine koolidesse. Selleni välja, et eesti lasteaias käinud lapse saab panna ainult eestikeelsesse kooli.

Kuidas mahutada Ida-Virumaa lapsed antud skeemi. Neil ju puuduvad võimalused vähemusena eestlaste seas olla. See puudub ainult juhul, kui riik ei tee midagi selle võimaluse tekitamiseks. Ida-Virumaa atraktiivseks elukeskkonnaks muutmine, Ida-Virumaa peredele mujal Eestis elu- ja töövõimaluste pakkumine. Lähema viie aasta eesmärgiks peab saama Vene getode kaotamine. Vene elanikkonna ümberasustamine eestikeelsetesse piirkondadesse ja vastupidi. Loomulikult ainult vabatahtlikult, majandushoobi kasutades. 60’ndatel kuni 80’ndatel aastatel Eestisse saabunud inimesed tulid ju vabatahtlikult. Neid meelitas läänele lähemalolek, võimalus saada elamine ja töö, ning parem palk. Selle ideoloogia taaskasutamine ei ole patt. Ükskeelse Eesti eesmärgi nimel on võimalik rakendada ka Euroopa tõukefondide raha ja sellest saab ka väga tugev ideoloogiline relv Venemaa vastu.

Kust otsast Eestis muukeelse elanikkonna õigusi ahistatakse, kui neile pakutakse tööd ja elamist.

Retsept Eesti keele oskuse tõstmiseks alla 40 aastaste seas 95% tasemele ühe põlvkonna jooksul on lihtne: Muukeelsed lapsed eesti lasteaeda. Pärast lasteaeda eestikeelsesse kooli ja tingimused muukeelsetele vanematele eestikeelsesse keskkonda ümberasumiseks. Samuti ahvatlevad tingimused eestikeelsetele peredele venekeelsetesse getodesse asumiseks.

Lätlaste poolt läbi viidav koolireform on tee õiges suunas, kuid poolik lahendus, sest 18. eluaastaks on lapse iseloom ja maailmavaade juba välja kujunenud.

* täpseks seletuseks loe Isaac Asimov „Asum“

** http://en.wikipedia.org/wiki/The_Nurture_Assumption

*** http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Bouchard

Enda jaoks kirja pandud 07 septembril 2004

Maa tulevik - Usaldusühiskond ...

... ehk tagasi ürgaega.

Kujutage ette kirjeldet tulevikku. Iga tööealine inimene läheb hommikul talle meelepärasele tööle. Ta läheb sinna alati rõõmuga ja ta teeb tööd alati õhinapõhiselt. Ta ülemus ja võimalikud alluvad on temaga rahul ja teevad samuti tööd õhinapõhiselt. Firma ja selle omanikud on nendega ja töötajad on omanikega rahul. Kõigil on olemas kõik vajalik. Kodu, töö, pere, hobid, tervishoid, turvalisus, rahu, meelelahutus, kultuuri- ja spordiüritused, jne. Kellelgi pole vaja muretseda võlgade, kommunaalmaksete, raha vähesusest tuleneva nälja, külma, tevisekaotuse, kodutuse pärast. Inimestel on olemas kõik, mida hing ihaldab ja tal puudub põhjus masendumiseks.

Kõlab utoopiana.

Pole seda teps mitte, sest selleni jõuavad kunagi kõik Maa gruppide, riikide, liitude ühiskonnad. Mõned varem ja teised hiljem. Mõned ka hävinevad. Leebelt öeldes, kohanemisvõimetuse tõttu.

Tuleviku saabumist takistab vaid üks tingimus. Inimkond ei tohi end enne ei hävitada. Läbi ahnuse, hoolimatuse või rumalate eksimuste jada.

Nüüd palun mõtle üldiselt, millest on Sul enim puudus? Sule minutiks silmad ja mõtle.

Millest üldse on praegu suurim puudus ja millega seda peamiselt asendada püütakse?

Puudub usaldus. 

Ka eneseusaldus, saati siis kaugemale.

Usaldust püütakse osta ja asendada rahaga. Osta ausat nägu, õigust, õiglust, võimu, kokkuleppeid, seadusi. Kõiki mõeldavaid (mitte)rahalisi (liba)väärtusi.

Kõike ja kõiki soovitakse mõõta rahas. Rahast on teadlikult kujundatud, mitte vabal valikul kujunenud, kõige mõõtmise ülim etalon.

Esimeses lõigus kirjeldet tulevikuühiskonnas puudub raha ja ka muu materiaalne margapuu. Soovijatel on majad, autod, jahid, maalapid, firmad, mida iganes, kuid see ei tee neid õnnelikuks, kui omaja sõnade ja tegude suhtes puudub usaldus.

Usalduse puudumine hukutab, sest ta on tulevikus kriitiliseks mõõdikuks. Usaldus inimese, aga ka kõikide muude elus ja eluta objektide vahel. Näiteks riik, ettevõte, valitsus, ametiasutus, ametnik, töötaja, tööandja, toiduaine, pesupulbritootja, dopinguinspektor, kes või mis iganes peab olema usaldatav. Usalduse olemasolu või puudumine määrab suhtumise objekti ja tema edasise saatuse.

Igaühe usaldus on isikik ja kõigel on usaldus. Usalduse puudumine tähendab objektile hukatust. Näiteks puudub enamusel inimestest usaldus E621 vastu ja seega on antud lisandi kasutamine automaatselt keelatud ja kõik varud, laborid, firmad, vastutajad kuuluvad, usalduse puudumise tõttu, kohesele hävitamisele.

Usaldusühiskonna kohtusüsteem otsustab õigluse, mitte õiguse üle. Kohtuotsuse määrab vandemeeste kogu usaldus. Kui enamus neist ei usalda pedofiili, siis läheb viimane ümberkasvamisperioodiks kinnimajja ja kui sama juhtub teistkordselt, siis ühiskonnast permanentsele, lisakulusid (kuna raha puudub, siis pean silmas aega) vältivale elimineerimisele. Viimane ei pruugi tähendada surmanuhtlust, vaid ühiskonnast väljasaatmist kohta, mille toimimismehhanism ei põhine usaldusel, vaid näiteks humanismil*, tolerantsusel ja rahal. Kuidas ta seal hakkama saab, pole ühiskonna mure, sest ta tegi vaba valiku.

Mõned usaldusühiskonna põhiteesid ja mõistete seletused.

• Usalduse teenimiseks tuleb ühiskonnale vajalik olla. Ühiskonnale vajalik olla saab läbi millegi ühiskonnale vajaliku teostamise. Kiitus tubli tegutsemise eest on lisausaldus.

• Usaldust ei saa müüa, osta, laenutada. Usaldust saab võita ja kaotada. Usaldusega ei saa intresse teenida. Küll saab enda usaldusega lähisugulast „garanteerida“. Teisisõnu, usaldust saab teise kasuks „ära anda“.
• Poliitik saab valimistel valijatelt usalduskrediiti, mille temas pettunud valija võib suvalisel hetkel tagasi võtta. Teatud osa „krediidi“ kaotamisel, kaotab poliitik koha. Sama kehtib valitsuse ja riigikogu kohta. Presidenti tagasi kutsuda ei saa.
• Maja, auto või millegi suure „ostmiseks“ mängivad rolli usaldus ja aeg. Mida pikem on tööalane usaldus, seda kergem on eelnimetet asjade saamine. Maja või korteri saab elus ühe korra. Küll aga on võimalik selle vahetamine teatud perioodi möödudes.

Usalduse kaotus

Kurja teinud inimene kaotab kohtuotsusega usalduse ja ta suletakse rehibilitatsiooniajaks ära.

Usalduse esmakordne täielik kaotus võrdub isoleerimisega ja isolatsioonis antakse võimalus rehabilitatsiooniks läbi töö ja õppimise.

Usalduse teistkordne täielik kaotus on surmaotsus või väljasaatmine ühes kogu usalduse konfiskeerimisega.

Väljasaatmise põhjustavad teistkordne isikuvastane kuritegu, lisahüve saamiseks teostatud petmine, kiusamine, jne. Teod, mille alusel Sa võid öelda, et Sa seda inimest enam ei usalda ja Sul tekib tema suhtes praeguses mõistes väärteo koosseis.

Mis on rikkus ja kes saavad rikkaks?

Rikkaks saavad need inimesed ja organisatsioonid, kelle vastu on suurim usaldus ja austus. Samuti need, keda enim kiidetakse. See tähendab häid õpetajaid, kirjanikke, näitlejaid, kunstnikke ja teiste loominguliste tegevuste viljelejaid. Samuti kohusetundlikke politseinikke, päästjaid ja teisi avaliku heaolu tagajaid.

Rikkaks saavad vaimsete väärtuste loojad ja edasikandjad. Ka ilusa, kvaliteetse maja ehitamine ja piimakombinaadi edukas juhtimine on vaimse väärtuse loomine.

Mis kaob?

Kaob vajadus kogu raharinglussüsteemi ja seda toetavate institutsioonide järele. Pangad kaovad, jääb vaid Eesti Pank, kellest saab ühtlasi impordi/ekspordiga tegelevate firmade raha hoidjaks ja kõikide rahaliste operatsioonide haldajaks.

Rahandusministeeriumist jääb järele Eesti Panga alla siirduv välisarvelduste osakond, sest kahjuks ei lähe kogu maailm korraga üle usalduspõhisele ühiskonnakorrale.

Raha puudumisel kaovad ka raha kogumise väärarengud maksude, viiviste, intresside, lõivude, laenude, trahvide, tasude, piletite jne. Näol.

Kaob kõik, mille vereringe koosneb rahast ja mis midagi reaalset ei loo.

Kuidas ja millega usaldust usaldusväärselt mõõta? Igal ajahetkel ja igas olukorras.

Praegusel ajahetkel on Eestil kõige usaldusväärsem ja laieima leviku ning kasutusvõimalustega ID-kaart ... aga alustuseks sobib lihtne mobiiliäpp.

Kuidas on usaldusühiskond tekib ja areneb?

Tegemist on perekonna ja vanasti talu usaldusmudeli taastamise ja laiendamisega. Talus polnud raha vaja, sest suudeti olla isemajandav. Suuresti polnud ka külas raha vaja, sest kaubavahetuse ja talgutega saadi kõik tehtud. Elu ei põhinenud ainult õhinal, vaid ka vajadusel, kuid töö tegijat usaldati ja mitut korda sulasel peremeest petta ei võimaldatud.

Pere sees üldiselt rahas ei arveldata. Raha on vajalik vaid pere või pereliikmete suhetes perest väljas olevate objektidega. Sama lepitakse kokku sõprade vahel. Aidatakse teineteist ja üheskoos kaetakse teineteise mõistlikud vajadused. Raha kasutatakse ringist välja jäävate tehingute puhul. Kaks või enam sellist ringi lepivad omavahel kokku samuti usalduspõhise tegutsemise. Ja nii edasi, ja nii suuremaks ja laiemaks. Mis on selles kasu? Ringi sees tehtud tegevuste eest ei pea maksma mingeid makse. Seega ei lähe osa loodus lisandväärtusest lihtsalt minema, ega istu puugi või parasiidina ringi küljes.

Lõpetuseks

Meil on võimalus käituda Vana-Kreeka vallutanud roomlaste moodi, kes Heroni, umbes 2000 aasta eest, konstrueeritud aurumasina prototüübi mõttetu mänguasjana hülgasid ja tööstusrevolutsiooni sellega kuni 19. sajandi keskpaigani edasi lükkasid või hakata tulevikuühiskonda koheselt looma. Jõukohane on tulevikuühiskonda osade kaupa loomine. Üksikute suundade ja usalduseliikide kaupa. Samuti läbi alul väikeste, seejärel kasvavate kogukondade. Jõuame eelkirjeldet ühiskonda muutusprotsessi pisikesteks jõukohasteks osadeks jagamise ja siis nende pisikeste osade täitmise teel.

* humanismi mõiste on hästi lahti seletanud Lauri Vahtre raamatus „Suur pettumus“